Männiku Piim – 10 aastat robotlüpsi kasutamist
Avo Samarüütel ütleb, et 2007. aastal tehtud otsus robotid soetada oli ootamatu: „Vahel juhtub elus nii, et tehakse kannapööre.“ Tegelikult oli farmil projekt uue lüpsiplatsi ehitamiseks, kuid pärast Taani robotlauda külastamist muutus see otsus täielikult: „Läksime huvireisile, kuid reisi peal häälestasime end ümber ning tagasi tulles läks käiku hoopis robotiprojekt.“
Ta lisab, et tagasi vaadates ei muudaks ta oluliselt midagi. Robotid võtavad esiteks ära tööjõu mureküsimuse, sest robotlüpsilauta leiab tööle ka nooremaid inimesi. Samuti kohanevad loomad robotlüpsiga kiirelt – uued vaatavad, kuidas teised ees lüpsile lähevad ning teevad järgi. Kuigi Männiku Piima viis robotit töötavad kogu aeg täiskoormusel, on need kümme aastat hästi vastu pidanud ning uuendatud on mitu korda vaid tarkvara. Farmijuhi hinnangul võiksid robotid vastu pidada veel umbes sama kaua.
Täna lüpsavad Männiku Piima viis VMS-robotit 380 lehma keskmiselt 2,5 korda päevas. Piimatoodang lehma kohta on üle 11 000 kg aastas – lüpsirobotite kasutuselevõtu järel suurenes mitme tonni võrra. Number on kasvanud iga aastaga ning sel aastal on oodata veelgi paremat tulemust.
Tänu tehnikale on poegimisvahemik alla 400 päeva
Avo Samarüütel märgib, et kasumlikuks tootmiseks on oluline tõuaretus, õiged pullid, õigeaegne tiinestumine, loomade heaolu ning korralik sööt. Männiku Piimas aitab õigeaegselt inda avastada analüüsisüsteem Herd Navigator, mille andmete jälgimisega tegelev loomakasvatuse juht Helin Õkva ütleb, et süsteem kergendab oluliselt tööd ning muudab seda tulemuslikumaks. Keskmine poegimisvahemik on farmil juba alla 400 päeva. „Teist nii täiuslikku abimeest ma ei teagi, kes aitab indlemistega ning leiab ketoosi või mastiidiga haiged loomad. Samuti teab Herd Navigator täpselt, milline tsüst on. Indlemist ei pea samuti enam ise peaaegu üldse kontrollima, vaid masinat saab usaldada ning see toimib,“ kirjeldab Õkva.
Samarüütel kiidab koostööd DeLavaliga: „Pole olnud nende aastate jooksul ühtegi apsakat, mille parandamine oleks võtnud kauem kui kaks tundi.“ Ta kinnitab, et neil on väga vedanud enda tehniku Marko Urvikuga. „Ta ei tee lihtsalt oma hooldust, ta viskab ka mujale pilgu peale, teab olukorda täpselt ning tunneb oma tööd peensusteni. Tal on olemas oskused ning tahe vastutada robotite eest. Ta teab meie robotitest rohkem kui me ise ning on neile hea peremees. Samamoodi kiidan ka külmameest Lembit Kaljumäed ning teisi, kes on käinud puhkepäevadel Markot asendamas. Oleme väga rahul.“
Tulevikuplaanidest rääkides leiavad Avo Samarüütel ja Helin Õkva, et hetkel kasutatakse pinda sajaprotsendiliselt ning farmipidamine läheb edukalt, seega suuri muutusi ette ei näha pole. Püütakse tasapisi toodangut suurendada ning seda loomade parema tervisega. Lisaks parandatakse pidevalt töötajate töötingimusi ja püütakse neile tagada stabiilselt hea sissetulek. Vajadus võib tekkida vaid suurema mahuti järele, kuna toodang on iga aastaga üha suurenenud. Aga farmipidamisega lõpetamisele ei ole Männiku Piim mõelnud ka raskematel aegadel ning seda tänu õigele tootmise planeerimisele. Avo Samarüütel nendib: „Elus on ikka nii, et kui midagi teed, pead sellesse uskuma!“