On leitud, et toitumushinne poegimisel ja selle muutused laktatsiooni ajal mõjutavad kõrge tootlikkusega piimakarja tervist ja viljakust. Lehmade toitumushinde jälgimine on oluline, kuna sellega on mõõdetavad loomade rasvavarud ning see sobib ka söötmiskorralduse hindamiseks. Vaatamata selle tähtsusele, on toitumushinde määramine praegu aeganõudev käsitsi töö, mida teevad tavaliselt ainult eksperdid. Ent on tehtud tehnoloogilisi edusamme, mis võimaldavad pakkuda abi toitumushinde määramisel. Toitumushinne on kasulik meetod hindamaks seoseid toitumise juhtimise, paljunemise ja ketoosi vahel ning abiks põllumajandusettevõtte juhtimisotsuste tegemisel.
DeLaval on disaininud esimese kaubanduslikult saadaval oleva pilditöötlustehnoloogiatel põhineva 3D-toitumushindesüsteemi. Toitumushinde tehnoloogia põhineb 3D-kaameral, mis salvestab looma teatud kehaosad: pealtvaates selja tagumise osa nimmelülidest kuni sabaotsani. Iga kord, kui lehm kaamera ette (alla) astub, tuvastab süsteem konkreetse liikumise ja jäädvustab lehmast pilte; seejärel valib see videosalvestusest parima kujutise. 3D-kaamera kasutab valguse kodeerimise tehnoloogiat, mis projitseerib infrapunakiirte täppide mustri lehma seljale. Seejärel mõõdetakse nende punktide vaheline kaugus. Peale mõõtmist modelleeritakse 3D-kujutis seljaosast ja algoritm genereerib sellest pildist lähtudes toitumushinde.
Kuna kaamerad on paigutatud eraldusväravate kohale lüpsiroboti või -platsi lähedusse, salvestatakse lehma TH iga kord, kui loom lüpsilt tuleb. Kuldstandardina, põhineb algoritmi väljatöötamiseks kasutatud skaala Windmani visuaalsel hindamisskaalal. Skaala põhineb 5-pallisüsteemil, kus üks on madalaim ja viis kõrgeim toitumushinne.
Biomarkerite tähtsus piimakarja haldamisel
Toitumushinde määramine on kasulik juhtimisvahend Holsteini tõugu piimakarja keharasvavarude hindamisel. Paljud uuringud on leidnud seose toitumushinde ja lüpsilehmade sigimisedukuse vahel, samuti on lehmade tervisenäitajad tugevalt seotud toitumushindega. Näiteks suureneb ainevahetushaiguste, sigimisprobleemide ja lonkamise määr, kui lehma seisund kaldub kõrvale soovitatud toitumushinde normidest.
Poegimis- ja üleminekuperioodi toitumushinde muutused avaldavad mõju lehmade tervisele ja viljakusele. Lehmadel, kes kaotavad rohkem kehamassi, on laktatsiooni ajal suurem risk haigestuda erinevatesse haigustesse. Toitumushinde järsum vähenemine ehk suurem kaalu ja rasvkoe kadu, suurendab kinnisperioodil ketoonkehade kontsentratsiooni (BHB). Suurenenud BHB-kontsentratsiooniga lehmade tiinuse edukus esimesel kunstlikul seemendusel on tervete lehmadega võrreldes väiksem. Ketoosis lehmadel on võrreldes tervete lehmadega täheldatud enamat seemenduste arv tiinuse kohta, lühemat inna aktiivsust, pikemat intervalli poegimise ja esimese vaadeldava inna vahel. Kõrgem ringleva BHB-kontsentratsioon pikendab omakorda perioodi esimese ovulatsioonini. Toitumushinde jälgimine on pälvinud märkimisväärset tähelepanu kui vahend, mis aitab lüpsikarjade söötmist ja ratsioone hallata.
Toitumushinne poegimisperioodil on üks olulisemaid tegureid, mis on seotud regulaarsete innatsüklite taastumisega pärast poegimist. Lehmade TH taseme ja esmase seemenduse edukuse võrdlemiseks on tehtud uuringuid, mille põhjal võib väita, et keskmise kuni hea toitumushindega lehmadel on poegimisel kõrgem taas tiinestumise protsent kui halva toitumushindega lehmadel Lisaks on autor jõudnud järeldusele, et madala toitumushindega lehmadel on poegimise ajal madalam viljakus. Samuti teised autorid (Wyatt et al., 1994) on leidnud, et lehmade toitumushinne poegimise ajal on kõige olulisem tegur, mis määrab eduka esmaseemenduse perioodi. Toitumushinne ja selle muutused näivad mõjutavat looma reproduktiivsust, kuna need on negatiivse energiabilansi astme näitajad, mis viitab sellele, et negatiivne energiabilanss (NEB) folliikulite arengu ajal võib protsessi ja sellele järgnevat sigimisvõimet kahjustada. Uuringu tulemuste kohaselt selgus, et tiinetel lehmadel oli 0,49 punkti kõrgem toitumushinne kui mittetiinetel lehmadel ning lehmadel, kelle toitumushinne oli > 3,2, oli 22 korda suurem sigimisedukuse tõenäosus kui lehmadel, kelle toitumushinne oli ≤ 3,2. Lisaks võib väita, et toitumushinde 0,5-pallise tõusuga kasvas lehma sigimisedukus kaheksa korda.
Artikkel põhineb järgmisel teadusartiklil: Antanaitis, R.; Juozaitienė, V.; Malašauskienė, D.; Televičius, M.; Urbutis, M.; Baumgartner, W. Relation of Automated Body Condition Scoring System and Inline Biomarkers (Milk Yield, β-Hydroxybutyrate, Lactate Dehydrogenase and Progesterone in Milk) with Cow’s Pregnancy Success. Sensors 2021, 21, 1414. https://doi.org/10.3390/s21041414