Võhandu

Võhandu POÜ 240 looma elavad 2012. aasta sügisest robotlaudas. Kokku on neil aga 620 lüpsilehma, kes jagunevad hetkel kahe majandi vahel ära. Tulevikus tahab ettevõtte juht Toomas Pihu jõuda veelgi suurema karjaga robotlüpsilaudani.

Toomas ütleb, et lehmad harjuvad uue laudaga ruttu, inimestega läheb aega. Võhandu puhul kulus selleks umbes kolm kuud. Alguses panid ka nemad kõik väravad vahelt kinni ning ajasid kogu karja robotist läbi. Sööma lasti ainult neid, kes on robotis ära käinud. Pihu tunnistab, et harjutamise ajaks on suunatud liikumine väga hea. Täna aga, kui tuuakse uusi loomi sisse, siis alguses on nad väikese ringi peal. Esialgu veetakse uus lehm lauta nööri otsas ja suunatakse robotisse. Pärast kahte päeva läheb ta juba suurele ringile ning edaspidi saab ise hakkama. Nende meelest ei ole mõeldav traumeerida kõiki loomi. Kõige parem on harjutada uusi laudaelanikke robotis käima söötmise ajal, kui mitte keegi teine seal ei käi.

Toomas ütleb, et südaööst kella kolmeni hommikul ei puutu nad loomi üldse ja lasevad neil puhata. Ööpäevaringselt on inimene neil kohal vaid poegimiste pärast. Samas ka poegimisel, arvavad nad, tuleks appi minna vaid viimases hädas. Muidu ainult teha poegivale loomale olemine mugavaks. Toomas Pihu meelest on tähtis kõigi – nii loomade kui ka inimeste – heaolu.

Ettevõtte juht jutustab, et enne robotfarmi oli neil hullumaja. „Elasime üks päev korraga.“ Ta selgitab, et enne uue lauda ehitamist tekkis inimestes teatud ebakindlus, kuigi nad rääkisid kõigi töötajatega varakult asjad läbi ja lasid valida, mis ameteid edaspidi eelistataks. Sellegipoolest tuli tikutulega uusi inimesi taga otsida. Kõige raskem olevat vasikatalitajal, seejärel lüpsjal ja talitajal. Robotlauda töö olevat kõige lihtsam.

„Uues robotlaudas on loomade stressitase palju madalam kui vanas laudas.“ Vanas laudas ärrituvad loomad kergelt. Võhandu POÜ loomakasvatusjuht Esta tõi näiteks veterinaari külaskäigu, mille peale kõik sealsed loomad püsti kargasid. Ta ütleb, et uues laudas valitseb rahu ja vaikus. Loomad on seal harjunud inimeste nägemise ja kohalolekuga. Toomas räägib, et tema isa kartis, et robotlaudas loomad ei puutugi üldse inimesega kokku ja muutuvad arglikumaks. Reaalsuses on olukord vastupidine - nad ei jookse minema, vaid tulevad pigem uudistama inimesi.